Tartu Ülikool

Psühholoogia osakond

Maiu-Maret Taidre

KROONILISTE JA SAGEDATE PRIMAARSETE PEAVALUDE SEOSED PERFEKTSIONISMI NING TAJUTUD STRESSIGA

Seminaritöö

Juhendajad: Maie Kreegipuu, MSc; Liina Vahter, MSc

Läbiv pealkiri: primaarsete peavalude psühholoogilised tegurid

Tartu 2007

Sisukord

KOKKUVÕTE……………………………………………………………………..….3

SISSEJUHATUS……………………………………………………………………....4

Peavalude klassifikatsioon ja epidemioloogia ………………………...………4

Primaarsete peavalude tekkepõhjused…………………………………………6

Krooniliste peavalude arenemise riskitegurid……………...………………….6

Perfektsionismi seosed peavaludega…………………………………………..7

Stressi seosed peavaludega…………………………………….………………8

Töö eesmärk ning hüpoteesid………………………………….……………..10

MEETOD…………………………………………………………………………….11

Osalejad………………………………………………………………………11

Mõõtevahendid…………………………………………………………...…..11

Protseduur…………………………………………………………………….13

TULEMUSED………………………………………………………………………..14

Erinevused peavaludes erinevates peavalugruppides………………………...14

Erinevused perfektsionismis erinevates peavalugruppides…..………………15

Erinevused stressi tasemes erinevates peavalugruppides..…………………...16

Stressi ja perfektsionismi seosed……………………………………………..17

ARUTELU…………………………………………………………………………...18

Järeldused……………………………………………………………………21

VIITED ………………………………………………………………………………22

TÄNUSÕNAD …………………………...………………………………………….26

LISAD………………………………………………………………………………..27
Kokkuvõte

Käesoleva töö eesmärgiks oli korrata 2004. aastal S. Bottose ja D. Dewey poolt Kanada üliõpilaste valimil läbiviidud krooniliste peavalude, perfektsionismi ning igapäevaste pisistressorite seoseid käsitlevat uurimust Tartu Ülikooli üliõpilaste valimil ning samas süveneda peavalude senise klassifikatsiooni võimalikesse puudujääkidesse. Tulemused näitasid, et vastupidiselt Kanadas leitud tulemustele ei esinenud TÜ üliõpilastel erinevate peavalugruppide vahel olulist erinevust perfektsionismis isiklike standardite alaskaalas, kuid muude perfektsionismi, stressi ning peavalude parameetrite osas olid tulemused suuremalt jaolt sarnased Bottose ja Dewey poolt leitutele. Samuti ilmnes töös märgatav sarnasus väga sagedate peavaludega ja krooniliste peavaludega üliõpilaste vahel kõikide antud töös uuritud psühholoogiliste tegurite osas.

Märksõnad: primaarsed peavalud, tajutud stress, perfektsionism.

Perfectionism and perceived stress in chronic and frequent primary headaches

Abstract

The aim of the present study was to replicate the study done in Canada, in 2004, by S. Bottos and D. Dewey, which investigated the possible relationships between chronic headache, perfectionism and daily hassles, on the Tartu University student sample, and at the same time, to explore the possible shortcomings of the current headache diagnostic criteria. Results revealed that contrary to the results of the Canadian study, Estonian students showed no differences in the personal standards subscale of perfectionism between different headache groups. However, the study done by Bottos and Dewey was otherwise in great extent successfully replicated in all of the remaining parameters of perfectionism, stress and headache features.

In addition, the current study showed considerable similarities between the highly frequent and chronic headache groups concerning all the psychological factors investigated.

Keywords: primary headaches, perceived stress, perfectionism.
Sissejuhatus

Valu kogemine on inimeseks olemisega kaasnenud juba aegade algusest saati. Esimesed arvatavad tõendid peavaludest pärinevad ajajärgust 7000 aastat e.m.a, mil püüti trepanatsiooni – tükikese koljuluu eemaldamise – abil päästa valla peas valitsevad pahad vaimud, kelle süüks arvati peavalu ja vaimuhaiguste tekitamine. 1200 aastat e.m.a. Egiptuses kirjutatud ning hiljem Ebersi Papüüruse nime saanud dokumendis kirjeldati juba migreeni, neuralgiat ja järske peavaluhoogusid ning raviviisi, mis hõlmas savist krokodilli ja jumalate nimedega linast riideriba. (Lance & Alexander, 2007). Hoolimata sellest, et tänapäeval on ravimeetodid meie kõigi õnneks tunduvalt tõhustunud, kuigi võibolla kaotanud oma fantaasiarikkuses, ei ole peavalud siiski ühiskonnast kuhugi kadunud.

Peavalu võib julgelt pidada üheks levinuimaks haiguseks üldse, mis mõjutab kogu maailma hetkel olemasolevaid peavalu epidemioloogiaandmeid hõlmava uurimuse kohaselt elu jooksul kuni 66% inimestest, ning mille kulu kaotatud tööpäevade ning invaliidsuse tõttu on nii üksikindiviidi kui ka ühiskonna tasandil märgatav. Uurimuse autorid on veendunud, et peavalude levimust ja mõju on tänaseni järjekindlalt alahinnatud. (Stovner jt., 2007)

Peavalude klassifikatsioon ja epidemioloogia

Esimene peavalude klassifikatsioon – ICHD, ehk International Classification of Headache Disorders - valmis 1988. aastal Rahvusvahelise Peavalu Ühingu kolmeaastase töö tulemusena ning lisati Rahvusvahelisse Haiguste Klassifikatsiooni 1997. aastal. (Stovner, 2007). Klassifikatsioon sai teadusmaailmas kiirelt rakendatavaks ning ka testitavaks vahendiks, mis omakorda viis parandatud ja täiendatud trüki ilmumiseni 2004. aastal. Ülesehituselt on ICHD hierarhiline ning esimese liigendusena jagab peavalud kaheks: primaarseteks ning sekundaarseteks. Primaarsed peavalud hõlmavad kolme peamist teadaolevat peavalu: migreeni, pingepeavalu ja kobarpeavalu ning veel kaheksat muud peavalu, nagu näiteks köhaga või füüsilise koormusega kaasuvad peavalud. Sekundaarsed peavalud on tingitud traumadest, infektsioonidest, veresoonkonna haigustest, kasvajatest, psühhoaktiivsete või muude ainete tarvitamisest, psüühikahäiretest või muudest somaatilistest haigustest. Sekundaarsena diagnoositakse kõiki peavalusid, mis kaasnevad orgaanilise kahjustusega, olenemata sellest, et selliste peavalude sümptomid on tihti sarnased primaarsete peavalude omadega.

Primaarsed ja sekundaarsed peavalud jaotatakse omakorda sageduse alusel mittesagedasteks, sagedasteks ning kroonilisteks vormideks. Kuigi täpsed kriteeriumid varieeruvad peavaluti, on primaarsete peavalude puhul lihtsustatud rusikareegliks, et peavalud, mille sagedus jääb alla 12 korra aastas, diagnoositakse harvadeks ning peavalud, mille esinemissagedus on üle 180 päeva aastas, kroonilisteks. (HCSIHS, 2004)

Mittekroonilised peavalud on kõikidest akuutsetest valudest levimuselt teisel kohal seljavalude järel. Peavalude kroonilised vormid esinevad umbes 3% inimkonnast. Naised kuuluvad riskigruppi, kuna kogevad peavalusid keskmiselt kolm korda tihedamini kui mehed. (Pielsticker & Lautenbacher, 2004).

Primaarsetest peavaludest on tänaseks kõige rohkem uuritud migreeni, mille levik pole küll massiline (erinevatel andmetel 9-13% populatsioonist), kuid mis on raske ning inimese igapäevaelu ja heaolu tugevalt häiriv haigus. Kõige paremini illustreerib olukorra tõsidust ehk fakt, et Maailma Tervishoiuorganisatsiooni hinnangul on migreen 19. kohal kõikidest invaliidsust põhjustavatest haigustest, kusjuures 12. kohal naiste seas eraldivõetuna. (WHO, 2001)

Stovner jt. (2007) on siiski veendunud, et kui lisada pingepeavalu ja selle krooniline vorm, mida tänaseks on kõige vähem uuritud, üldisesse pilti, võivad peavalud kokku tõusta WHO invaliidsust põhjustavate haiguste nimekirjas isegi kümnendale kohale (5. naiste seas).

Ka Taanis tehtud läbilõikelises longituuduurimuses leiti, et kõige laialdasema levikuga on pingepeavalu, mis kaasas 89% populatsioonist ning oli vastupidiselt migreenile, mille trend ei suurenenud, ajavahemikus 1989-2001 pidevas tõusujoones nii sagedase kui ka kroonilise vormi puhul.(Lyngberg, Rasmussen, Jorgensen & Jensen, 2005). Seda trendi ei tohiks eirata, kuna mitmed uurimused näitavad, et pingepeavalu oma kroonilises vormis on vähemalt sama raske ja invaliidsust põhjustav häire kui migreen (Holroyd jt., 2000; Stovner, 2007) ning ka sagedaste pingepeavalu vormidega inimeste puhul on täheldatud tuntavalt madalamat sotsiaalset heaolu, tööalast funktsioneerimist ning ka füüsilist ja emotsionaalset häiritust igapäevaeluga toimetulekus võrreldes peavaludeta inimestega. (Waldie & Poulton, 2002). Üks sihtgruppidest, kelle igapäevast heaolu ja soorituse taset peavalu kindlasti oluliselt mõjutab, on üliõpilased, kelle õppimisvõime on peavaluhoogude ajal tunduvalt alanenud. (M. E. Bigal, J.M. Bigal, Betti, Bordini & Speciali, 2001).

Primaarsete peavalude tekkepõhjused.

Psühholoogilistest mõjutajatest kirjeldatakse peavalude tekkimise soodustajatena mitmeid tegureid alates igapäevastressist ja negatiivsetest emotsioonidest kuni ärevuse ja depressioonini. (Holm, Holroyd, Hursey & Penzien, 1986; Waconge, Lacoste, Guillibert, Hugues & Le Jeunne, 2003). Olulist rolli mängivad peavalude tekkimisel ka halvad valuga toimetuleku oskused. (Marlowe, 1998 ).

Viimase viiekümne aasta jooksul on jõudsalt arenenud ka peavalude neurobioloogilised ning patofüsioloogilised seletused. Algselt peeti kaela ja pea piirkonna lihaspinget primaarsete peavalude põhjustajaks, kuid hilisemad uurimused on olnud täis vasturääkivusi, ning tänaseks päevaks on lihaspinge näitajad ICHD diagnostilistest kriteeriumitest kustutatud. Perikraniaalsete lihaste kõrgem aktivatsioon stressoritele pole saanud peavalumehhanismide puhul otsitud kõikehõlmavaks seletuseks (Pielsticker & Lautenbacher, 2004). Siiski on katseid, mis toetavad lihaspinge teooriat – näiteks on täheldatud, et peavalutajatel kulub kontrollgrupi inimestest oluliselt kauem aega, et peale stressirikast ülesannet lõõgastuda ja lihaspingest vabaneda (Leistad, Sand, Westgaard, Nilsen & Stovner, 2005). Viimased lähenemised, kus väidetakse, et perifeersed peavalu mehhanismid nagu lihaspinge on olulised peavalude episoodilistes staadiumites ning krooniliste staadiumite puhul on tegemist juba fundamentaalsete muutustega tsentraalsetes valu regulatsiooni mehhanismides (Bendtsen, 2000; Jensen, 1999), rõhutavad nii perifeersete kui ka tsentraalsete mehhanismide olemasolu.

Krooniliste peavalude arenemise riskitegurid.

Peavalude geneetilised uuringud näitavad, et kroonilise pingepeavaluga inimeste esimese ringi sugulastel (lastel, vanematel ning õdedel-vendadel) on 2,1-3,9 korda suurem tõenäosus kroonilise pingepeavalu tekkimiseks kui üldisel populatsioonil, mis viitab geneetilise faktori osalusele (Russell, Iselius, Ostergaard & Olesen, 1998) ning võib sobivate keskkonnatingimuste: ravimite ületarbimine, komorbiidsuse korral teiste haigustega nagu allergia, astma, artriit, ülekaalulisus, hüpotüreoidism, uneapnoe ning igapäevase stressi, teatud isiksuslike näitajate ning psüühiliste häirete korral viia igapäevase kroonilise peavalu väljakujunemiseni. (Cevoli, Sancisi, Pierangeli, Grimaldi, Zangini, Nicodemo jt. 2006)

Peavalude seosed perfektsionismiga

Perfektsionismi on läbi aegade käsitletud nii ühedimensioonilise (Burns, 1980, viidatud Saarniit, 1999) kui ka mitmedimensioonilise konstruktina (Frost, Marten, Lahart & Rosenblate 1990; Hewitt & Flett, 1991, mõlemad viidatud Saarniit, 1999), samuti on vastakaid arvamusi selle omaduse kohastumusliku väärtuse kohta. Üha elujõulisemaks on muutunud mitmedimensioonilised lähenemised, mis küll ei eita perfektsionismi teatud alakategooriate positiivset mõju inimese sooritusele, kuid üldiselt peavad perfektsionismi pigem kohanemist pärssivaks teguriks, mis tingib endale ebarealistlike nõudmiste esitamise ja enda hindamise ainult läbi produktiivsuse ja soorituse taseme, raskendades seeläbi toimetulekut eluliste sündmustega. Perfektsionistid hindavad oma tegutsemiste tulemusi rangete kriteeriumite kohaselt ning tajuvad oma läbikukkumisi enam stressi tekitavatena, olles seeläbi ka haavatavamad nii stressile, depressioonile kui ka ärevushäiretele. Seetõttu on tänaseks uuritud perfektsionismi seoseid mitmete häiretega (unetus, obsessiiv-kompulsiivne sündroom, anorexia nervosa, alkoholism, depressioon, histriooniline, nartsissistlik ning antisotsiaalne isiksus (Saarniit, 1999)

Kuigi viimaste aastakümnete jooksul on uuritud peavalude seoseid mitmete psüühikahäirete, nagu depressioon ja ärevus (Mongini jt, 2005) ning isiksusejoontega, nagu A-tüüpi käitumine (Rappaport, McAnulty & Brantley, 1988), on perfektsionismi seosed peavaludega jäänud seni peaaegu tähelepanuta. Ometi on mitmeid näitajaid, mis viitavad kaudselt nendevahelisele seotusele, nagu näiteks perfektsionistide kalduvus tajuda elulisi sündmusi rohkem stressi tekitavatena, samas, kui on ilmselge stressi märkimisväärne roll peavalude etioloogias. Ainsates seni perfektsionismi ja peavalu seoseid käsitlevates uurimustes (Bottos, Dewey, 2004; Gerber & Shoenen, 1998) saadud tulemused kinnitavad, et perfektsionismil on küll väike, kuid siiski oluline roll peavalude kujunemisel, alalhoiul ning krooniliste vormide eristamisel sagedastest ning harvadest peavaludest.

Stressi seosed peavaludega

Hoolimata sellest, et viimaste aastate uurimused peavalude neurobioloogilise ning füsioloogilise toimimise kohta on toonud selgust peavalude toimemehhanismide võimalikesse bioloogilistesse alustesse, ei saa psühholoogilisi põhjuseid veel kaugeltki eirata.

Stress on üks nendest põhilistest psühhosotsiaalsetest faktoritest peavalude etioloogias, mis pole tänaseni oma tähtsust kaotanud. Küll aga on muutunud vaated stressile, mida varem peeti lihtlabaseks stiimuliks või reaktsiooniks. Peale Richard Lazaruse põhjapanevaid tõid on stress muutunud mitmetasandiliseks konstruktiks, mis hõlmab individuaalseid erinevusi nii stressi kohta antavates hinnangutes kui ka sellega toimetuleku mehhanismides (Lazarus, 1993) ning sõltub peavalude puhul ka näiteks inimese tajutud enese-tõhususest (French, Holroyd, Pinell, Malinoski, O’Donnell & Hill, 2000). Samas on seosed stressi ja peavalude vahel keerulised ning mitmesuunalised. Kas stress on peavalude põhjustaja või tulemus või mõlemat, on küsimus, mis pole senini ammendavat vastust leidnud.

Stressi ja peavalude seoste eksperimentaalsed uuringud on tuvastatud nii seda, et peavaludega inimesed on juba kõrgema stressi baastasemega kui peavaludeta inimesed (Myers, Wittrock & Foreman, 1998) kui ka seda, et peavaludega naised raporteerivad retrospektiivselt rohkem stressirikkaid sündmusi, kuigi reaalajas objektiivselt üles märgitud stressisündmuste määr ilma peavaludeta naistel ja peavaludega naistel ei erine (Wittrock & Foraker, 2001). Samuti on leitud tõendeid, mis viitavad primaarsete peavaludega inimeste puhul stressist mõjutatud valu kõrgenenud tundlikkusele (Leistad, Sand, Westgaard, Nilsen & Stovner, 2005).

Peavalu ja stressi vaheliste psühholoogiliste seoste uurimisel on enim uuritud kahte stressi põhjustavate sündmuste alajaotust - eluliste sündmuste ning igapäevaste pisistressorite mõju peavalude tekkimisele, nende sagedusele ning tugevusele. Kuna eluliste sündmuste mõju (lähedase surm, töökoha kaotus jms.) peavalule ei leidnud märkimisväärset kinnitust, nihkus peavaluuuringute rõhuasetus juba 1980. aastatel igapäevaste pisistressorite mõju uurimisele. (Holm, Holroyd, Hursey & Penzien, 1986) Ka hilisemad uuringud on sedastanud, et just igapäevased, näiliselt tähtsusetud stressorid on peamised peavalu tekitajad ning selle tugevuse ja kestvuse modifitseerijad, ning et olulist rolli mängib sealhulgas just stressori olulisuse subjektiivne hinnang, mitte lihtlabane esinemise sagedus (Fernandes & Sheffield, 1996, Marlowe 1998)

Kuna stressi tajumisel mängib subjektiivne hinnang niivõrd olulist rolli ja enamus igapäevaste pisistressorite skaaladest on piiritletud etteantud stressiallikate valikutega, on viimasel ajal leidnud edukalt rakendust ka Coheni, Kamarcki ja Mermelsteini tajutud stressi mõõtmise skaala, mida autorid ise peavad stressi mõju tervisealastele probleemide hindamisel kohasemaks vahendiks just tänu oma universaalsele ülesehitusele ning subjektiivsusele (Cohen, Kamarck & Mermelstein, 1983)
Töö eesmärk

Töö eesmärgiks on uurida Eesti üliõpilasvalimil, kas sarnaselt Bottos’e ja Dewey (2004) uurimuse tulemustele on kroonilise peavaluga inimeste perfektsionismi ja stressi tase oluliselt kõrgem ning peavalude tugevus oluliselt suurem kui sagedaste peavaludega ja peavaludeta inimestel.

Kuna hetkel kasutuses olev ICHD liigendus jagab peavalud sageduse alusel kolme gruppi: harvad, sagedased ja kroonilised, millest keskmine grupp hõlmab väga suurt diapasooni, on seminaritöö teiseks eesmärgiks uurida, kuidas muutub peavalude näitajate üldine pilt ning peavalude seosed perfektsionismi ja tajutud stressiga juhul, kui liigendada sagedased peavalud omakorda kaheks: sagedateks ja väga sagedateks.

Teooriale põhinedes püstitati järgmised hüpoteesid:

1) Krooniliste peavaludega inimeste tüüpilised peavalud on keskmiselt oluliselt tugevamad kui harvade ning sagedate peavaludega inimeste peavalud.

2) Kroonilise peavaluga inimeste enesekohase perfektsionismi tase on keskmiselt oluliselt kõrgem kui teistel peavalugruppidel.

3) Kroonilise peavaluga inimestel on teiste peavalugruppidega võrreldes keskmiselt oluliselt kõrgemad tulemused teiste inimeste ootusi hõlmavates perfektsionismi alaskaalades.

4) Kroonilise peavaluga inimeste tajutud stressi määr on keskmiselt oluliselt kõrgem teistest peavalugruppidest.

Neljasest peavalude liigendusest lähtuvalt püstitati hüpotees, et:

5) Väga sagedate peavaludega inimeste grupp sarnaneb peavalude üldnäitajate ning perfektsionismi ja tajutud stressi näitajate põhjal pigem krooniliste peavaludega inimeste grupile kui harvade või sagedate peavaludega inimeste gruppidele.

Meetod

Osalejad

Uurimuses osales 263 inimest vanuses 18-28, kellest suurema enamuse moodustasid üliõpilased. Osalejad leiti Tartu Ülikooli puudutavate foorumite, listide ja loengute vahendusel. Küsimustikku täitnutest 177 inimest omandasid kõrgharidust, 74 inimest omasid kõrgharidust või omandasid magistrikraadi, 11 inimest omasid magistrikraadi ning 1 inimene doktorikraadi. Valimis oli 188 naist ning 75 meest. Osalejate keskmine vanus oli 22,64 eluaastat (standardhälve 2,65). Vallalisi oli 137, püsisuhtes 66, abielus/kooselus 59 inimest ning lahutatud 1 inimene. Lapsi oli 23 inimesel. 158 inimest käisid tööl. Kõikidest demograafilistest näitajatest erinesid testitavad sugude lõikes oluliselt ainult vanuselisest aspektist (F _{1, 261} = 9,89, p < 0,002), kuna meeste keskmine iga (m=23,44, standardhälve 2,99) oli rohkem kui aasta võrra suurem kui naistel (m=22,32, standardhälve 2,44). Vanuse kasvades suurenes mingil määral ka vastajate kooselu, laste ning töötamise tõenäosus.

Mõõtevahendid

Uurimuse läbiviimiseks kasutati järgnevaid küsimustikke:

EMPS (Saarniit, 1999). Eesti Multidimensionaalne Perfektsionismi Skaala koosneb 28 enesekohasest väitest, mille paikapidavust enda kohta hinnatakse 5-pallisel Likert-tüüpi skaalal (0 - vale….4 - õige). Skaala jaotub neljaks alaskaalaks:

1) Korrastatus - mida hinnatakse väidetega nagu „Ma püüan alati olla korralik ja puhas”.

2) Muretsemine vigade pärast - näiteks: „Kui ma ei tee kõike veatult, loevad teised seda ebaõnnestumiseks”.

3) Isiklikud standardid - näiteks: „Olen seadnud endale väga suured nõudmised”.

4) Vanemate ootused/kriitika – näiteks: „Meie peres hinnati vaid parimat tulemust“.

Skaalas on üks pööratud väide korrastatuse alaskaalast („Ma ei ole hoolikas inimene”).

Antud valimi puhul olid alaskaalade sisereliaablused sarnased Saarniidu (1999) poolt leitutele – Korrastatus α = 0,83 (Saarniidu töös 0,85) , Muretsemine vigade pärast α = 0,86 (0,86), Isiklikud standardid α =0,93 (0,88) ja Vanemate ootused

α = 0,85 (0,81). Korrastatuse alaskaala madalam sisereliaablus võis olla tingitud sellest, et selles alaskaalas oli kogu EMPS skaala ainuke pööratud väide, millele inimesed tähelepanematusest võisid valesti vastata.

PSS - Perceived Stress Scale (Cohen, Kamarck & Mermelstein, 1983). PSS’i eestikeelne versioon, Tajutud Stressi Skaala ( Pulver jt., 1994), on 14-väiteline küsimustik, mille abil mõõdetakse, kuivõrd inimene tunneb, et tema elu on ette ennustamatu („Kui tihti oled sa viimasel ajal tundnud, et Sa ei ole enam ise oma saatuse peremees?”), kontrolli alt väljas („ Kui tihti oled sa viimasel ajal suutnud üle olla igapäevastest pisitülidest ja nääklustest?”), ning milline on inimese hinnang oma koormusele („Kui tihti oled sa viimasel ajal tundnud, et Sa saad oma asjadega hästi hakkama?”). Pooled väidetest on pööratud. Vastused antakse 5 pallisel Likert-tüüpi skaalal (0-väga harva…..4-väga sageli) ning antud uurimuses paluti vastajatel anda hinnang viimase paari nädala kohta. PSS’i sisereliaablus antud töös kasutatud valimiga oli α = 0,88.

Peavalu küsimustik – Küsimustiku alguses küsiti vastajate demograafilisi andmeid: sugu, vanust, perekonnaseisu, laste olemasolu, haridustaset ja infot töötamise kohta. Peavalude hindamiseks paluti inimestel vastata 4-12 küsimusele, määramaks mitmesuguseid peavalu karakteristikuid nagu peavalude sagedus, iseloom, tüüpilise peavalu kestvus ja sümptomaatika. Peavalude sageduse hindamisel oli vastajal võimalik valida 6 sagedusgrupi vahel: 1- väga harva või mitte kunagi, 2- kuni 12 korda aastas, 3- mõned korrad kuus, 4- üle 10 korra kuus, 5- üle 15 korra kuus, 6- peavalu on kogu aeg. Peavalude tugevust hinnati samuti kuuese jaotuse alusel - alates kergetest peavaludest, mis ei häiri igapäevast tegutsemist (1), kuni väga rasketeni, mis välistavad igasuguse tegutsemise (5) ning viimase grupina olid peavalud, mida hinnati väljakannatamatuteks (6). Peavalu küsimustik on toodud lisas 1. Küsimustiku loomisel võeti aluseks Fishbaini, Cutleri, Cole’i, H. L. Rosomoffi ja R.S. Rosomoffi (2001) artikli lõpus toodud peavalu küsimustik ning ICHD diagnostilised kriteeriumid.

Protseduur

Küsimustik oli kättesaadav internetis, loodud kasutades php-skripti PHPSurveyor ning ülesehituselt selline, et ühtegi kohustuslikku küsimust ei saanud vastamata jätta. Samuti oli küsimustikku võimalik täita paberkandjal TÜ psühholoogia osakonnas.

Kogutud andmete põhjal jagati valim peavalude sageduse järgi alagruppideks.

ICHD kriteeriumeid järgides kolme gruppi:

1) GRUPP 1. Harvade peavaludega inimesed - peavalude sagedus kuni 12 korda aastas.

2) GRUPP 2. Sagedate peavaludega inimesed - peavalude sagedus 12-180 korda aastas. Grupp 2 jagati omakorda kahte alamgruppi: sagedad peavalud - 12-120 korda aastas ning väga sagedad peavalud - 120-180 korda aastas.

3) GRUPP 3. Krooniliste peavaludega inimesed - peavalude sagedus üle 180 korra aastas.

Edasises töös tähendavad „grupid” alati jaotust peavalude sageduse alusel.

Esialgsest valimist (n=265) jäid välja kaks vastajat, kelle äärmuslikud skoorid peavalude ja/või perfektsionismi/stressi osas jätsid ruumi kahtlusele, et polnud vastatud ausalt. Väga sagedate peavaludega grupis oli üks vastanu, kelle peavalude tekkimisele eelnes trauma, kuid analüüside tulemused tema välja jätmisel märgatavalt ei muutunud. Samuti ei muutnud märkimisväärselt tulemusi väga sagedaste ja krooniliste peavaludega inimeste gruppidest pidevalt valuvaigisteid kasutavate inimeste välja jätmine, mistõttu jäeti ka need indiviidid lõplikku valimisse sisse. Neljas paberil täidetud ankeedis olid üksikud andmeaugud, mis täideti antud indiviidi sama faktorit mõõtva teiste küsimuste keskmise ümardatud väärtustega.

Andmehalduseks kasutasin Excel ning andmeanalüüsiks Statistica programmi. Gruppidevahelisteks võrdlusteks kasutasin dispersioonanalüüsi (one-way ANOVA); post hoc planeeritud teste (LSD); kui grupid ei vastanud dispersioonanalüüsi eeldustele (hajuvuste homogeensus, normaaljaotus), siis mitteparameetrilisi teste (Kruskal-Wallis); peavalude ja psühholoogiliste tegurite seoste täpsemaks uurimiseks regressioonanalüüsi ning stressi ja perfektsionismi seoste uurimiseks Pearsoni korrelatsioone. Kõik olulised tulemused on saadud järgides p < 0,05 kriteeriumi.

Tulemused

46,4% vastajatest kogesid peavalusid harva või üldse mitte, 40,3% inimestest oli sagedate ja 9,9% väga sagedate peavaludega (kokku 50,2% kogu valimist) ning 3,4% krooniliste peavaludega. Sagedate ja krooniliste peavalude puhul oli naiste ülekaal - sagedate peavaludega grupist moodustasid mehed 34% (koguvalimis oli mehi 40% ) ning krooniliste peavaludega grupis oli ainult üks meessoost ning kaheksa naissoost isikut. Seetõttu ei olnud võimalik uurida ka sugudevahelisi erinevusi kroonilise peavalu puhul, mistõttu kõik järgnevad analüüsid tehti mõlema soo tulemusi koos kajastavalt.

Erinevused peavaludes erinevates peavalugruppides

Esmalt uuriti dispersioonanalüüsi abil, kas peavalude sagedus on seotud peavalude tugevusega. Peavalu tugevuse keskmised skoorid ning standardhälbed peavalugrupiti on toodud tabelis 1.

Tabel 1. Peavalugruppide peavalude tugevuste näitajad

Peavalu grupp (n)	M	SD
Harv (122)	1,42	0,73
Sage (132):	1,79	0,82
Sage (106)	1,68	0,78
Väga sage (26)	2,23	0,86
Krooniline (9)	2,33	0,71
Kõik (263)	1,63	0,80

Ilmnes, et peavalugrupid erinesid oluliselt peavalude tugevuse poolest nii kolmese (F _{2, 260} = 11,03, p < 0,00003) kui ka neljase jaotuse puhul ((F _{3, 259} = 11,31, p < 0,000001). Post hoc planeeritud test (LSD) näitas kolmeks jaotatud peavalude puhul, et kõik grupid erinesid üksteisest oluliselt kogetud peavalude tugevuste keskmiste poolest (p < 0,04-0,0002) ( Keskmisi vaata Tabel 1)

Neljase jaotuse puhul jäid väga sagedate peavalude ja krooniliste peavalude keskmine tugevus üksteisele ootuspäraselt sarnasteks ning gruppide omavahelise erinevuse olulisust analüüsiti LSD testiga, kus ilmnes, et nii kolmas kui neljas peavalugrupp olid esimesest ja teisest grupist oluliselt kõrgema peavalu keskmise tugevusega (p < 0,01-0,000001), kuid omavahel peavalude tugevuselt ei erinenud (p < 0,7). (Keskmisi vaata Tabel 1)

Erinevused perfektsionismis erinevates peavalugruppides

Dispersioonanalüüsi abil uuriti ka gruppidevahelisi erinevusi perfektsionismist ning selle alaskaaladest lähtuvalt. Peavalugruppide keskmised ning standardhälbed on toodud tabelis 2.

Tabel 2. Peavalugruppide perfektsionismi ja selle alaskaalade näitajad

Peavalu grupp (n)	Korrastatus		Muretsemine vigade pärast		Isiklikud standardid		Vanemate ootused		Perfektsionism
	M	SD	M	SD	M	SD	M	SD	M	SD
Harv (122)	19,93	5,42	5,37	4,20	13,16	7,10	5,34	5,10	43,79	13,32
Sage (132):	20,37	4,45	6,74	5,68	13,43	7,40	6,77	6,28	47,32	15,31
Sage (106)	20,62	4,26	6,74	5,68	13,47	7,30	6,77	5,89	46,36	14,68
Väga sage (26)	19,35	5,14	8,81	6,29	13,27	7,92	9,81	6,97	51,23	17,64
Krooniline (9)	20,44	4,64	11,33	8,85	12,78	6,85	12,11	6,21	56,67	20,64
Kõik (263)	20,17	4,92	6,26	5,29	13,28	7,22	6,29	5,88	46,00	14,81

Oluliseks osutusid erinevused peavalugrupiti nii perfektsionismi üldskoori keskmistes (F _{2, 260} = 4,33, p < 0,01) kui ka “muretsemine vigade pärast” (F _{2, 260} = 6,69, p < 0,001) ja “vanemate ootused/kriitika” (F _{2, 260} = 6,74, p < 0,001 ) alaskaalade keskmistes, kus kroonilise peavaluga inimesed said keskmiselt tunduvalt kõrgemaid skoore kui harvade ja sagedate peavaludega inimesed (Tabel 2). Kuna vigade pärast muretsemise alaskaala hajuvused peavalugrupiti ei olnud homogeensed (Levene test, F _{2, 260} = 11,61, p < 0,00003) , täpsustasin erinevusi gruppide vahel mitteparameetrilise Kruskal-Wallise testi abil, mille puhul statistiliselt olulist erinevust küll ei ilmnenud (H _{2, 263}= 5,24, p < 0,07), kuid erinevuste mitteolulisus oli siiski piiripealne.

Peavalugruppide neljase jaotuse puhul erinesid grupid samuti oluliselt nii perfektsionismi üldskoori ( F _{3, 259} = 3, 67, p < 0,01) kui ka vigade pärast muretsemise (F _{3, 259} = 6,27, p < 0,0004) ja vanemate ootuste ( F _{3, 259} = 7,73, p < 0,00006) alaskaalade keskmistes. (Tabel 2). Ka siin oli muretsemine vigade pärast grupiti heterogeense hajuvusega, kuid ka Kruskal-Wallise testi tulemus näitas gruppide erinevuse olulisust (H _{3, 263} = 8,97, p < 0,03). Nagu prognoositud, toimus murrang nii vigade pärast muretsemise kui ka vanemate ootuste alaskaalades just sagedate ning väga sagedate gruppide keskmiste vahel (LSD test, p < 0,04-0,01) Isiklike standardite alaskaalas gruppidevahelisi erinevusi ei leitud F _{2, 260} = 0,07, p < 0,9. (Keskmised Tabel 2)

Et tuua rohkem selgust perfektsionismi ja peavalude vahelisse seosesse, viidi läbi regressioonanalüüsid, võttes ennustavaks muutujaks perfektsionismi üldskoori. Tulemusena leiti, et 3% peavalude sageduse hajuvusest (R² = 0,029, F _{1, 261} = 8,71, p < 0,003) on võimalik kirjeldada perfektsionismi kaudu, kuid peavalude tugevuse puhul ei mänginud perfektsionism olulist rolli (R² < 0,001 , F _{1, 261} = 1,23, p < 0,3)

Erinevused tajutud stressi tasemes erinevates peavalugruppides

Stressi tase oli oluliselt mõjutatud vastaja soost (F _{1, 260} = 5,82, p < 0,02), kusjuures meeste tajutud stressi tase oli madalam (M = 21,20, SD = 8,95 ) kui naistel (M = 24,15 , SD = 8,88). Dispersioonanalüüsi käigus tuvastati, et peavalugruppide vahelised erinevused tajutud stressi tasemes on statistiliselt olulised nii kolmese ( F _2,
259 = 9,88, p < 0,00007) kui ka neljase jaotuse puhul (F _3,258 = 8,82, p < 0,00001) . Alljärgnevalt on toodud gruppide tajutud stressi keskmised ning standardhälbed (Tabel 3)

Tabel 3. Peavalugruppide tajutud stressi taseme näitajad

Peavalu grupp (n)	M	SD
Harv (122)	20,83	8,46
Sage (132):	25,29	8,87
Sage (102)	24,35	8,93
Väga sage (26)	29,08	7,63
Krooniline (n=9)	28,33	9,21
Kõik (n=263)	23,32	8,98

Lähemal analüüsil LSD testiga selgus, et mõlema jaotuse puhul erinesid sagedate (sealhulgas siis ka väga sagedate) ja krooniliste peavaludega inimesed oluliselt harvade peavaludega inimestest (p<0,01-0,00006), kuid neljase liigenduse puhul krooniliste ja väga sagedate peavaludega inimeste keskmises tajutud stressi tasemes üksteisega võrreldes olulist erinevust ei ilmnenud (p < 0,8). Küll aga erines väga sagedate peavaludega inimeste grupp nii harvade kui ka sagedate peavaludega grupist (p < 0,0001, ja p < 0,01) (Keskmised Tabel 3)

Kuna stress ilmselgelt oli seotud peavalude esinemissagedusega, uuriti regressioonanalüüsi abil stressi ja peavalude seoste iseloomu. Võttes ennustavaks muutujaks tajutud stressi taseme, saadi tulemuseks, et stress kirjeldab peaaegu 10% peavalude esinemissageduse hajuvusest ( R² = 0,094 , F _1,260 = 28,09, p < 0,0000002). Ka peavalu tugevuse ja stressi vahelised seosed olid olulised (R² = 0.074, F _1,
260 = 21.91, p < 0,000005 ) ning stressi kaudu oli seletatav 7% peavalude tugevuse hajuvusest.

Perfektsionismi ja stressi seosed

Perfektsionismi ja selle alaskaalade seoseid tajutud stressi tasemega uuriti korrelatsioonanalüüsiga, mille tulemused kajastuvad tabelis 4 .

Tabel 4. Seosed stressi ja perfektsionismi vahel

	Korrastatus	Muretsemine vigade pärast	Isiklikud standardid	Vanemate ootused/ kriitika	Perfektsionism	Stress
Korrastatus	-	-.07	.22*	-.13	.36*	-.16
Muretsemine vigade pärast		-	.43*	.43*	.72*	.47*
Isiklikud standardid			-	.19	.79*	.14
Vanemate ootused				-	.60*	.36*
Perfektsionism					-	.32*
Stress						-

Märkus. Olulised Pearsoni korrelatsioonid perfektsionismi, selle alaskaalade ja stressi vahel on poolpaksus kirjas. * tähistab korrelatsioone, mis olid olulised ka p < 0,001 puhul.

Nagu tabelist selgub, on stress nõrgalt, kuid oluliselt negatiivselt seotud korrastatusega (r = - 0,16) ning positiivselt isiklike standarditega (r = 0,14); mõõdukalt positiivselt seotud perfektsionismi üldskoori (r = 0,32) ja vanemate ootuste/kriitika alaskaalaga (r = 0,36) ning kõige tugevamini positiivselt seotud vigade pärast muretsemise alaskaalaga (r = 0,47). Seega kõrge skoor vigade pärast muretsemise ja vanemate ootuste alaskaalades seostus oluliselt tajutud stressi kõrge skooriga. Perfektsionismi alaskaaladest oli perfektsionismi üldskooriga seotud kõige nõrgemalt korrastatuse alaskaala, seda mõõdukalt positiivse korrelatsiooniga (r=,34)
Arutelu

Antud seminaritöö esimeseks eesmärgiks oli tuvastada, kas Eestis ilmneb Kanadas läbiviidud uurimusele (Bottos & Dewey, 2004) sarnaselt krooniliste peavaludega üliõpilastel kõrgem perfektsionismi, stressi ning peavalude tugevuse tase kui sagedate ning harvade peavaludega üliõpilastel. Hoolimata kasutatud mõõtevahendite mõningasest erinevusest olid antud töös leitud tulemused suures osas sarnased Bottose ja Dewey omadele.

Teiseks töö eesmärgiks oli heita valgust senise peavalude klassifikatsiooni võimalikele puudujääkidele, mis oli pigem küll intuitiivse kui tõsiteadusliku lähenemise pinnalt võrsunud idee, kuid leidis sellegipoolest kinnitust antud töös uuritavate psühholoogiliste tegurite raames.

Peavalude erinevate tüüpide sagedused antud valimis vastasid üldistele sagedustele erinevate populatsioonide puhul varasemates uurimustes, samuti jaotus sugude lõikes (Pielsticker & Lautenbacher, 2004 ).

Erinevused peavaludes erinevates peavalugruppides

Bottos’e ja Dewey uurimusest ilmnes oluline erinevus kroonilise peavalu ja teiste peavalugruppide keskmises peavalu tugevuses. TÜ üliõpilastel ilmnes küll oluline gruppidevaheline erinevus, kuid lähemal analüüsil selgus, et kõik kolm ICHD kriteeriume järgivat gruppi (jaotus: harv, sage ja krooniline) erinesid üksteisest - peavalude sageduse suurenedes suurenes keskmiselt ka peavalude tugevus. Neljase jaotuse puhul ilmnes, et väga sagedate ning krooniliste tüüpiliste peavalude tugevuses olulisi erinevusi enam ei olnud.

Erinevused perfektsionismis erinevates peavalugruppides.

Bottose ja Dewey uurimuses kasutati Hewitt’i ja Fletti 45 küsimusega MPS skaalat (The Multidimensional Perfectionism Scale), mille abil mõõdetakse inimeste enesele orienteeritud perfektsionismi (täiuslikkuseiha, ebarealistlikult kõrgete eesmärkide seadmist), sotsiaalselt ettekirjutatud perfektsionismi (inimese tajutud vajadus vastata teiste poolt seatud normidele ja ootustele) ja teistele suunatud perfektsionismi (inimese kõrged nõudmised oma lähikondlastele). Tulemusena ilmnes, et kroonilise peavaluga üliõpilastel olid oluliselt kõrgemad perfektsionismi näitajad nii sotsiaalselt ettekirjutatud perfektsionismis kui ka enesele orienteeritud perfektsionismis. Antud seminaritöös kasutati EMPS’i (Eesti Multidimensionaalne Perfektsionismi Skaala), mis on kompileeritud nii Frosti jt. kui ka Hewitti ja Fletti skaaladest ning mõõdab inimeste perfektsionismi taset neljas alakategoorias: korrastatus, muretsemine vigade pärast, isiklikud standardid ja vanemate ootused/kriitika. Eesti valimis ilmnes oluline erinevus krooniliste, aga ka väga sagedaste peavaludega üliõpilaste ja harvade/sagedaste peavalugruppide vahel nii perfektsionismi üldhinnangu, vigade pärast muretsemise ja vanemate ootuste/kriitika alaskaalades, kuid mitte isiklike standardite alaskaalas. Seega ei leidnud kinnitust teine ning leidis kinnitus kolmas hüpotees. Eriti märgatav oli erinevus peavalugrupiti vanemate ootuste alaskaalas, mis viitab sellele, et eelkõige oluliste teiste (significant others), ja mõnevõrra vähem üldiste teiste arvamus on oluline väga sagedate/krooniliste peavaludega üliõpilastele.

Samuti ilmnes antud uurimuses, sarnaselt Bottose ja Dewey poolt leitule, et perfektsionismi kaudu on võimalik ennustada ka väikest osa peavalude esinemissagedusest.

Erinevused tajutud stressi tasemes erinevates peavalugruppides

Bottos ja Dewey kasutasid stressi mõõtmiseks Brief College Student Hassles Scale’I (BCSHS), mis mõõdab 20 igapäevase pisistressori esinemissagedust ning nende stressorite häirivuse astet vastaja silmis. Antud seminaritöös kasutati stressi mõõtmiseks Tajutud Stressi Skaalat (PSS), mis mõõdab üldiselt (täpsustamata stressi konkreetset allikat) kuivõrd kontrollimatuks, etteaimamatuks ning pingeliseks vastaja oma lähiminevikku ning olevikku hindab. Need kolm aspekti on korduvalt ilmnenud stressialastes uuringutes stressi põhikomponentidena (Lazarus, 1993), ning seetõttu on PSS skaala ka märkimisväärselt universaalsem ning tervisealastes uurimustes tõenäoliselt kohasem mõõtmisvahend. (Cohen, 1983) Seda arvamust kinnitavad ka antud uurimuse tulemused, kus ilmnes PSS skooride mitmekordselt kõrgem ennustusvõime peavalude sageduse ja tugevuse suhtes võrreldes BCSHS ja HS kasutamise tulemustega varasemates uurimustes (Bottos & Dewey, 2004; Fernandes & Sheffield, 1996,).

Antud valimi puhul oli tajutud stress oluliselt seotud vastaja sooga, mis samuti kinnitab varasemate uurimuste tulemusi, kus on leitud, et kuigi mehed ja naised kogevad võrdses koguses igapäevaseid pisistressoreid, hindavad naised neid reeglina rohkem stressi tekitavateks kui mehed, ning peavaludega naised omakorda rohkem stressi tekitavateks kui peavaluta naised (Fernandes & Sheffield, 1996; Holm, Holroyd, Hursey & Penzien 1986). Kuna krooniliste peavaludega grupi meeste vähesus ei võimaldanud edasisi soospetsiifilisi analüüse teha, jäi kahjuks välja selgitamata, millised täpsed psühholoogilised mehhanismid erinevate sugude puhul toimivad. Soo mõju arvesse võtmata leidis tajutud stressi taseme hüpotees kinnitust, kuna kroonilise peavaluga üliõpilaste tajutud stressi tase oli oluliselt kõrgem kui teistel peavalugruppidel. Siiski ilmnes antud uurimuses vastupidiselt Bottose ja Dewey tulemustele, et ka sagedaste peavaludega üliõpilaste tajutud stressi tase oli oluliselt kõrgem kui harvade peavaludega üliõpilastel. Sagedaste peavalude liigendamine kaheks alakategooriaks näitas, et väga sagedaste peavaludega inimeste tajutud stressi tase oli isegi natuke, kuigi mitte oluliselt, kõrgem kui krooniliste peavaludega grupil. See erinevus võis olla tingitud ka kroonilise peavalu grupi väikesest inimeste arvust. Üldiselt tundub, et kriitiline piir tajutud stressi seisukohalt eraldab kõikvõimalike sagedustega peavaludega inimesi peavaludeta või väga üksikute peavaludega inimestest, mis, sarnaselt varasematele tulemustele (Waconge, Lacoste, Guillibert, Hugues & Le Jeunne, 2003) tõestab järjekordselt stressi rolli olulisust peavalude toimimis- ja alalhoiumehhanismides.

Perfektsionismi ja stressi seosed

Bottose ja Dewey uurimuses seostusid kõik kolm perfektsionismi alaliiki nõrgalt kuni mõõdukalt igapäevaste stressorite skooridega. TÜ üliõpilastel olid sarnased seosed tajutud stressi ning perfektsionismi vigade pärast muretsemise ja vanemate ootuste alaskaalade vahel ning mõnevõrra väiksem seos isiklike standardite ja stressi vahel võrreldes Bottose ja Dewey tulemustega. Viimane on kooskõlas tõsiasjaga, et isiklikud standardid ei mänginud antud valimil olulist rolli peavalugruppide eristamisel.

Samuti ilmnes nõrk negatiivne seos perfektsionismi korrastatuse alaskaala ja tajutud stressi vahel, mida võiks tõlgendada kui korralike inimeste paremat organiseeritust ning oma kohustuste ning elus aset leidvate sündmuste üle suurema kontrolli omamist/tajumist.

Kokkuvõte

1) Krooniliste ning väga sagedate peavaludega TÜ üliõpilaste peavalude tugevus erines oluliselt harvade ja sagedate peavaludega üliõpilaste peavalude tugevusest. Kroonilise ja väga sageda peavaluga gruppide puhul omavahelisi olulisi erinevusi peavalu tugevuses polnud.

2) Eesti üliõpilaste puhul ei mänginud isiklikud perfektsionistlikud standardid olulist rolli krooniliste peavaludega inimeste diferentseerimisel sagedate ja harvade peavaludega inimestest.

3) Mõlemad teiste ootustega seotud perfektsionismi alaskaalad (muretsemine vigade pärast ja vanemate ootused/kriitika) eristasid oluliselt krooniliste ja väga sagedate peavaludega üliõpilasi harvade ja sagedate peavaludega üliõpilastest.

4) Eesti üliõpilaste tajutud stressi tase tõuseb peavalude sageduse suurenemisel ning eristab oluliselt harvade peavaludega üliõpilasi sagedate ning krooniliste peavaludega üliõpilastest. Väga sagedaste peavaludega ning krooniliste peavalude üliõpilaste tajutud stressi tase oli sarnane. Stressi kaudu oli kirjeldatav kümnendik peavalude esinemise sagedusest ning natuke vähem peavalude tugevusest.

5) Väga sagedate peavaludega üliõpilaste peavalude tugevuse ja tajutud stressi keskmised näitajad olid väga sarnased krooniliste peavaludega üliõpilaste omadele, ning perfektsionismi keskmised olid kõrgemad kui harvade/sagedate peavaludega üliõpilaste omad, kuid mõnevõrra madalamad kui krooniliste peavaludega üliõpilastel, mis võib, aga ei pruugi viidata perfektsionismi rollile peavalu krooniliseks kujunemisel.
Viited:

Bendtsen, L. (2000) Central sensitization in tension-type headache – possible pathophysiological mechanisms. Cephalalgia, 20, 486-508.

Bigal, M.E., Bigal, J.M., Betti, M., Bordini, C.A., Speciali, J.G. (2001). Evaluation of the impact of migraine and episodic tension-type headache on the quality of life and performance of a university student population, Headache, 41, 710-719.

Bottos, S., Dewey, D. (2004). Perfectionists’ appraisal of daily hassles and chronic headache. Headache, 44, 772-779.

Cevoli, S., Sancisi, E., Pierangeli, G., Grimaldi, D., Zanigni, S., Nicodemo, M. jt. (2006) Chronic daily headache: risk factors and pathogenic considerations. Neurological Science, 27, 168-173.

Cohen, S., Kamarck, T., Mermelstein, R. (1983). A global measure of perceived stress. Journal of health and social behavior, 24, 385-396.

Fernandes, E., Sheffield, J. (1996). Relative contributions of life events versus daily hassles to the frequency and intensity of headaches. Headache, 36, 595-602.

Fishbain, D.A., Cutler, R., Cole, B., Rosomoff, H., Rosomoff R.S. (2001). International Headache Society Headache Diagnostic Patterns in Pain Facility Patients. The Clinical Journal of Pain, 17, 78-93.

French, D.J., Holroyd, K.A., Pinell, C., Malinoski, P.T., O’Donnell, F., Hill, K.R. (2000). Perceived self-efficacy and headache-related disability. Headache, 40, 647-656

Gerber, W.D., , Schoenen, J. (1998). Biobehavioral correlates in migraine: the role of hypersensitivity and information processing dysfunction, Cephalalgia, 18 (Lisa 21), 1-8

HCSIHS - Headache Classification Subcommitee of the International Headache Society (2004). The international classification of headache disorders. Cephalalgia, 24 (Lisa 1), 1-156

Holm, J.E., Holroyd,K.A., Hursey, K.G., Penzien, D.B. (1986). The role of stress in recurrent tension headache. Headache, 26, 160-167.

Holroyd, K., Stensland, M., Lipchik, G.L., Hill, K.R., O’Donnell, F.S., Cordingley, G. (2000). Psychosocial correlates and impact of chronic tension-type headaches. Headache, 40, 3-16.

Jensen, R. (1999) Pathophysiological mechanisms of tension-type headache: a review of epidemiological and experimental studies. Cephalalgia, 19, 602-621.

Lance J., Alexander L, (29.03.2007) http://www.headacheaustralia.org.au/what_is_headache/history_of_headache

Lazarus, R.S. (1993). Coping theory and research: past, present and future. Psychosomatic Medicine, 55, 243-247

Leistad, R.B., Sand, T., Westgaard, R.H., Nilsen, K.B, Stovner, L.J. (2005). Stress-induced pain and muscle activity in patients with migraine and tension-type headache. Cephalalgia, 26, 64-73.

Lyngberg, A.C., Rasmussen, B.K., Jorgensen, T., Jensen, R. (2005). Has the prevalence of migraine and tension-type headache changed over a 12-year period? A Danish population study. European Journal of Epidemiology, 20, 243-249

Marlowe, N. (1998). Stressful events, appraisal, coping and recurrent headache. Journal of clinical psychology, 54, 247-256

Mongini, F., Rota, E., Deregibus, A. Ferrero, L., Migliaretti, G., Cavallo, F. jt (2006). Accompanying symptoms and psychiatric comorbidity in migraine and tension-type headache patients, Journal of Psychosomatic Research, 61, 447-451.

Myers, T.C., Wittrock, D.A. Foreman, G.W. (1998). Appraisal of subjective stress in individuals with tension-type headache: the influence of baseline measures. Journal of Behavioral Medicine, 21, 469-484

Nash, J.M. Thebarge, R.W. (2006). Understanding psychological stress, its biological processes and impact on primary headache. Headache, 46, 1377-1386.

Pielsticker, A., Lautenbacher, S. (2004). Disturbances of pain perception in primary headache: migraine, tension-type and cluster headaches. Raamatust S. Lautenbacher & Fillingim, R.B. (toim.) Pathophysiology of pain perception (lk. 43-59). New York: Kluwer Academic/Plenum Publishers

Rappaport, N.B., McAnulty, D.P., Brantley, P.J. (1998) Exploration of the type A behavior pattern in chronic headache sufferers. Journal of Consulting Clinical Psychology, 56, 621-623.

Russel, M.B., Iselius, L., Ostergaard, S. Olesen J. (1998) Inheritance of chronic tension-type headache investigated by complex segregation analysis. Human Genetics, 102, 138-140.

Saarniit, M. (1999) Eestikeelse multidimensionaalse perfektsionismi skaala konstrueerimine. Seminaritöö. Tartu Ülikool

Stovner, L.J., Hagen, K., Jensen, R., Katsarava, Z., Lipton, R.B., Scher A.I. jt. (2007). The global burden of headache: a documentation of headache prevalence and disability worldwide [ Ülevaateartikkel ]. Cephalalgia, 27, 193-210.

Waconge, C., Lacoste, J.P., Guillibert, E., Hugues F.C., Le Jeunne, C. (2003). Stress, anxiety, depression and migraine. Cephalalgia, 23, 451-455

Waldie, K., Poulton, R. (2002). The burden of illness associated with headache disorders among young adults in a representative cohort study. Headache, 42, 612-619.

Wittrock, D.A., Foraker, S.L. (2001). Tension-type headache and stressful events: the role of selective memory in the reporting of stressors. Headache, 41, 482-493

World Health Organisation (2001). The world health report 2001: mental health: new understanding, new hope. Geneva: WHO

Tänusõnad

Tahaksin tänada oma juhendajaid Liina Vahterit ning Maie Kreegipuud, kes jätsid mulle küll tegutsemisvabaduse, kuid kelle valvsa pilgu tõttu eemaldati mu tööst ebakohane materjal.

Samuti tahan väga tänada Ida-Tallinna Keskhaigla neuroloogi, dr. Toomas Toomsood, kes hoolimata oma ülitihedast ajakavast vaatas üle ja kiitis heaks peavalu küsimustiku.

Väga olulist rolli mängis antud seminaritöö juures ka mu perekond: tahaksin siinkohal tänada oma isa, Henn Taidret, väga operatiivse ning mugava netiküsimustiku realiseerimise eest, ning oma ema, Silvi Taidret, toetuse ja mulle taas eesti keeles väljendumise oskuse, mis peale kõikide nende ingliskeelsete artiklite lugemist veidi kannatada oli saanud, meelde tuletamise eest.

Ja muidugi tänan ka oma parimaid sõpru ja häid tuttavaid selle eest, et nad ulatasid abikäe tihti just siis, kui ma seda kõige vähem oodata oskasin.
Lisa 1.

Küsimustiku peavalu osa.

Paberkandjal küsimustiku juhis.

Austatud vastaja!

Suur tänu nõusoleku eest käesolevas uurimuses osaleda. Uurimuses osalemiseks peate te olema vähemalt 18 aastane. Vastates antud küsimustikule aitate Te kaasa uurimusele, mille eesmärgiks on paremini lahti mõtestada peavalude olemust ja tekkepõhjuseid.

Küsimustikus tuleb Teil valida üks, Teie jaoks sobivaim vastusevariant ja tõmmata selle ees olevale numbrile ring ümber. Mõne küsimuse puhul, kus on nii ka märgitud, saate valida kõik Teile sobivad vastusevariandid või lisada omapoolse kommentaari. Palun vastake kindlasti kõikidele küsimustele! Kui soovite vastust parandada, tehke seda selgelt ja arusaadavalt. Uurimuse läbiviija tagab Teie vastuste anonüümsuse ning kasutab andmeid vaid statistiliselt üldistatud kujul.

Netiversiooni juhis.

Austatud vastaja!

Suur tänu nõusoleku eest osaleda käesolevas uurimuses. Vastates antud küsimustikule aitate Te kaasa uurimusele, mille eesmärgiks on paremini lahti mõtestada peavalude olemust ja tekkepõhjuseid. Vastaja peab olema vähemalt 18 aastane.
Küsimustik on anonüümne ning Teie vastuseid ei ole võimalik hiljem seostada Teie isikuga, välja arvatud juhul, kui Te seda ise soovite.

Vabandan kui vormis esineb võõrkeelseid sõnu.

NB! Küsimustikule vastamist on võimalik ka katkestada. Selleks salvestage senivastatud vastused ja alustades hiljem uuesti saate laadida salvestatud vastused ning jätkata poolelijäänud kohast.
Vastuste salvestamisel tuleb anda sessioonile nimi ja salasõna, mida küsitakse uuesti laadimisel.

Uurimuse vastutava läbiviija kontaktandmed olid küsimustiku lõpus, kuhu oli vastajal võimalik ka soovi korral lisada enda kontaktandmed.

Peavalu küsimustik.

Austatud vastaja!

Suur tänu nõusoleku eest käesolevas uurimuses osaleda. Selleks, et küsimustikku täita, peaksite Te olema vähemalt 18-aastane. Vastates antud küsimustikule aitate Te kaasa uurimusele, mille eesmärgiks on paremini lahti mõtestada peavalude olemust ja tekkepõhjuseid.

A osa

1. Teie sugu

Mees
Naine

2. Teie vanus

…………..(kirjutage vanus täisaastates)

3. Teie perekonnaseis

Vallaline
Püsisuhtes
Kooselus või abielus
Lahutatud
Lesk

4. Laste arv (kirjutage ise laste arv)

Mul pole lapsi
Mul on …………last, kes elavad minu juures
Mul on …………last, kes ei ela minu juures
Mul on …………last, kes elavad vahetevahel minu juures

5. Teie haridus

Alla põhihariduse (vähem kui 9, 8 klassi)
Põhiharidus
Keskharidus omandamisel
Keskharidus (tavaline keskkool, gümnaasium)
Kutseharidus omandamisel
Kutseharidus (kutsekool, tehnikum)
Kõrgharidus omandamisel
Kõrgharidus (ülikool, instituut)
Magistrikraad
Kandidaadi-, doktorikraad

6. Kas te töötate?

a. Töötan, olen:

b. Ei tööta, olen:

palgatöötaja
tööandja (eraettevõtte omanik)
üksikettevõtja (ise endale tööandja)
üliõpilane/õpilane, kes töötab
töötav pensionär

üliõpilane/õpilane, kes ei tööta
kodune (sh lapsega/lastega kodus)
töötu
ei tööta invaliidsuse tõttu
pensionär

7. Kui tihti teil esineb peavalu?

1. Väga harva või mitte kunagi

2. Mõned korrad aastas (kuni 12 korda aastas)

3. Mõned korrad kuus

4. Rohkem kui 10 korda kuus

5. Rohkem kui 15 korda kuus

6. Mul on kogu aeg peavalu

8. Milline väide on teie puhul kõige õigem?

1. Mu peavalud on üldiselt kerged ja ei häiri igapäevaseid töid-tegemisi

2. Mu peavalud on mõõdukad ja häirivad igapäevaseid töid-tegemisi

3. Mu peavalud on üsna rasked ja häirivad märgatavalt igapäevast tegutsemist

4. Mu peavalud on väga rasked ja välistavad igasuguse tegutsemise

5. Mu peavalud on peaaegu väljakannatamatud

9. Kui tihti on teil raskeid peavalusid?

1. Väga harva või mitte kunagi

2. Mõned korrad aastas

3. Umbes kord kuus

4. Mõned korrad kuus

5. Mõned korrad nädalas

6. Iga päev

7. Kõik mu peavalud on rasked

Kui teie peavalude sagedus on üle 10 korra kuus, siis palun jätkake järgnevate küsimustega. Kui peavalude sagedus on mõned korrad kuus, aga peavalud on iseloomult “mõõdukad” kuni “väljakannatamatud”, jätkake samuti järgnevate küsimustega. Kui teil esineb peavalusid harva ja nad on iseloomult pigem kerged-mõõdukad, jätke järgmised küsimused vahele ja minge kohe küsimustiku B osa juurde.

10. Kui kaua on teil olnud peavalusid?

1. 1-6 kuud

2. 6 kuud kuni aasta

3. 1-2 aastat

4. 2-5 aastat

5. 5-10 aastat

6. 10 ja rohkem aastat

11. Kas teie peavalude tekkimisele eelnes trauma pea-, selja- või kaelapiirkonnas?

12. Kas teie peavalude tekkimisele eelnes mõni infektsioonhaigus (meningiit, entsefaliit)?

13. Kas te tarvitate peavalurohtusid? (vabalt kättesaadavad valuvaigistid, retseptiga valuvaigistid, antidepressandid)

14. Kui te vastasite eelmisele küsimusele “ei”, siis jätke see küsimus vahele, kui “jah”, siis palun täpsustage kui tihti te võtate peavalu korral valuvaigisteid?

1. Väga harva või mitte kunagi

2. Alla poolte kordadest

3. Üle poolte kordadest

4. Alati või peaaegu alati

15. Kui kaua kestab teie tüüpiline peavalu?

1. 0-2 tundi

2. 2-4 tundi

3. 4-8 tundi

4. 12-24 tundi

5. Rohkem kui 24 tundi

6. Peavalu on lakkamatu

16. Peavalu tekib seoses… (vastamisel tõmmake ring ümber lause taga oleva sobivaima numbri, kasutades järgmist skaalat)

0 – väga harva või mitte kunagi

1 – üsna harva

2 – vahetevahel

3 – üsna tihti

4 – väga tihti

1	ilmamuutustega	1	2	3	4
2	füüsilise koormuse/trenniga	1	2	3	4
3	vaimse pinge/stressiga	1	2	3	4
4	viha kogemisega	1	2	3	4
5	alkoholi tarbimisega	1	2	3	4
6	ravimite tarvitamisel	1	2	3	4
7	väsimusega	1	2	3	4
8	näljaga	1	2	3	4
9	teatud toiduainetega	1	2	3	4
10	silmade üleväsimusega	1	2	3	4
11	ereda valgusega	1	2	3	4
12	allergiatega	1	2	3	4
13	muu haigusega (nohu, külmetus)	1	2	3	4
14	kaela ja pea püsiva pingeasendiga	1	2	3	4
15	muu……………………………….....................................(täpsustage)	1	2	3	4

17. Peavalude ajal kogete järgmisi sümptomeid… (vastamisel tõmmake ring ümber lause taga oleva sobivaima numbri, kasutades järgmist skaalat)

0 – väga harva või mitte kunagi

1 – üsna harva

2 – vahetevahel

3 – üsna tihti

4 – väga tihti

1	iiveldus	1	2	3	4
2	oksendamine	1	2	3	4
3	ere valgus teeb silmadele haiget	1	2	3	4
4	tekib hele sakiline laik nägemisvälja	1	2	3	4
5	tekib tunne nagu pea pulseeriks	1	2	3	4
6	pikali heitmisel peavalu väheneb	1	2	3	4
7	kõva muusika/lärm teeb peavalu hullemaks	1	2	3	4
8	nägemine on hägustunud	1	2	3	4
9	pea käib ringi	1	2	3	4
10	nina on kinni või on vesine nohu valuga samal pea poolel	1	2	3	4
11	nägu punetab või higistab valuga samal pea poolel	1	2	3	4
12	söögiisu on kadunud	1	2	3	4
13	tekib tunne, nagu aju ei mahuks kolba sisse (survetunne kuklas või peas)	1	2	3	4
14	tekib kaelavalu, mis kiirgab edasi kuklasse	1	2	3	4
15	muu……………………………....................................….(täpsustage)	1	2	3	4

18. Milline kirjeldus vastab kõige paremini teie tüüpilisele peavalule? (kui teil on mitut tüüpi peavalu, valige üks, mida peate ise kõige tavalisemaks ja häirivamaks oma elus)

1. Nõrk või mõõduka tugevusega surve- või raskustunne, mis esineb sagedamini päeval. Väga harva on iiveldust ja/või oksendamist ning valgus- või mürakartust.

2. Pulseeriv, mõõdukas või tugev valu, enamasti pea ühel poolel, millega kaasneb iiveldus, oksendamine, valguskartus, mürakartus. Kehalise pingutuse ajal valu ägeneb.

3. Pidev puuriv, piinav valu, mis on ainult ühel pea poolel. Algab ja lõpeb järsku ning on suhteliselt lühikese kestvusega, kuid võib olla mitu korda ühe päeva jooksul. Võib kaasneda higistamine, pisaratevool, vesine nohu või ninakinnisus valusal näopoolel ning võib esineda ka iiveldust/oksendamist.